Unista suurelt, ehk
kuidas sai alguse Linalakk?
Kes ma olen?
Keegi kes on valmis ärkama kell 4, selleks et....
See oli üks varajane hommikutund 2019. aasta suvel. Kell oli ilmselt 6 ringis, päike rühkis järjekindlalt üha ülespoole ning kogu maailm oli alles ärkamas. Mina olin juba teist tundi ärkvel ja kammisin oma juukseid. Jah, kell 6 hommikul. Ilmselt mõtled Sa, armas lugeja, miks ometi peaks keegi magusa hommikuune asemel valima juuste kammimise… Vastus peitub ilmselt fanatismis. Olin toona ja olen siiani valmis ärkama kaks korda nädalas kell 4 hommikul, et mu pikad juuksed saaksid enne tööpäevaga alustamist korralikult pestud ning kuivaksid ilma fööni kuuma õhuta.
See ei ole minu jaoks kohustus,
vaid puhas rõõm:
ma lihtsalt armastan pikki ning tervisest läikivaid juukseid. Ma olen ilmselt kõige suurem juuksefanatt üldse! Mu juuksed on olnud minu kaubamärk, aga ka minu nii-öelda kaitsekiht. Teismelisena olin ma teistest väga erinev: pikka kasvu, lühikeste pruunide juuste ja peenikeste kätega. Kirsiks tordil olid mõlemad mu vanemad koolis õpetajad ja kogu selle kompoti eest noriti mind omajagu.
Mingiks hetkeks, kui hakkasin
tegelema modellindusega,
olin kogu koolis toimuvast väsinud. Mõistsin, et minus peab olema vähemalt üks omadus, mis aitab vead minu välimuses (just nii mõtlesin tollal) ära peita. Nii otsustasingi kasvatada endale pikad juuksed. Kasutasin selleks kõikvõimalikke vahendeid, peaasi, et kasvaksid! Ja minu missioon sai täidetud: 21aastaselt olid minu juustest saanud tõelised pilgupüüdjad ning keegi ei pööranud mu „vigadele“ enam mingit tähelepanu.
Tol suvehommikul taipasin,
et just selles võib peituda minu kutsumus
– luua juuksehooldusbränd, mis oleks kvaliteetne ning mille abil saaksid kõik hoolitseda oma juuste eest samasuguse hellusega, nagu mina seda enda juuste puhul teen. Seadsin endale sihi: otsin kõige parema sisuga toote ning annan sellele kõige ilusama vormi, et sisemine ilu saaks peegelduda välises.
Alustada ei osanud kusagilt,
ja kõik tundus võimatu.
Esimesed kuud läksid sobiva tootja leidmiseks ja see teekond oli pigem konarlik. Olin valmis juba peaaegu käega lööma… kuniks leidsin koostööpartneri, kes vastas täpselt minu soovidele. Nüüd ma tean: raskustest saab alati üle, tuleb lihtsalt oma asja vaikselt, kuid järjepidevalt edasi teha. Isegi kui on raske – lihtsalt TEE! Uuri, suhtle ja unista!